See autobiograafiliste sugemetega romaan on vaskse ajastu Tartust ja sealsest ülikoolist. «Lastekodu»-romaanist (2003) tuttav Andreas Wiik on koos kolleegidega matmas oma õpetajat, peaaegu sajandi vanuseks elanud Karl Mooritsat. Kuid elust suure lavastuse teinud luuletaja ja õpetlase Mooritsa viimsesse, igaviku-eelsesse tundi põimub pihtimusliku päeviku ja mälestustega Andrease enda ülikoolilugu, tulvil unistusi ja pettumusi, võite ja kaotusi, armastuse lummavat valgust ja murdumisi – kõike seda, mis tiheneb tunnetuse teeks. Me alustame templitest, lossidest, paleedest ja lõpetame labürindis – niisugune on selle raamatu sõnum. Kuid labürindiski ei puudu valikud, eksides võib avastada iseend. Vabadus on ennekõike eneseületus. Andreas Wiigi esmakogemus ülikoolist – peahoonet ehtivate sammaste vahele varjuva ukse silm – võimendub talle aknana igavikku. Omakorda võib seda raamatut võtta kui akent ühe eesti haritlase hinge-ellu ja mõtteilma 20. sajandi lõpukümnendeil.